Tööõnnetus

Tööõnnetus on töötaja tervisekahjustus või surm, mis toimus tööandja antud tööülesannet täites või muul tema loal tehtaval tööl, tööaja hulka arvataval vaheajal või muul tööandja huvides tegutsemise ajal. Tööõnnetusena ei käsitata tervisekahjustust või surma, mis toimus loetletud juhtudel, kuid mis ei ole põhjuslikus seoses töötaja töö või töökeskkonnaga.

Eestis ei käsitleta tööõnnetusena tööteel juhtunud õnnetust. Mõnedel juhtudel esineb tööga seotud õnnetusi, mida uurivad (ka) teised ametkonnad: liiklusavariid, kallaletungid, õnnetusjuhtumid (tulekahju, plahvatus jmt TTOS §15 kontekstis) jmt.

Tööõnnetus liigitatakse raskusastme järgi kergeks, raskeks või surmaga lõppenud tööõnnetuseks. Raskeks loetakse tööõnnetust, mis põhjustas töötajale raske kehavigastuse või eluohtliku seisundi. Arst teatab raskest ja surmaga lõppenud tööõnnetusest ning töötajale ajutise töövõimetuse määramisest viivitamata kirjalikult või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis tööandjale ja Tööinspektsiooni kohalikule asutusele. Tööandja teatab raskest või surmaga lõppenud tööõnnetusest viivitamata Tööinspektsiooni kohalikule asutusele ning surmaga lõppenud tööõnnetusest ka politseile.

Tööõnnetuse ja kutsehaigestumise asjaolud ning põhjused selgitab uurimine, mille viib läbi tööandja ning milles hääleõigusega peab osalema töökeskkonnavolinik, selle puudumisel töötajate usaldusisik. Kui tööandjal puuduvad vajalikud teadmised, peab ta uurimisse kaasama pädeva eksperdi.

Tööõnnetuse korral on tööandja kohustatud läbi viima uurimise hiljemalt 10 tööpäeva jooksul õnnetuse toimumise päevast ning esitama raporti Tööinspektsioonile allkirjastatult (paberkandjal või digitaalallkirjastatult). Kui uurimise käigus selgub, et tegemist ei olnud tööõnnetusega, koostab tööandja akti, milles kirjeldab vabas vormis õnnetusjuhtumi asjaolusid ja esitab uurimise lõpetamise põhjuse. Akti allkirjastavad tööandja esindaja ja töökeskkonnavolinik, tema puudumisel töötajate usaldusisik.