Valgustuse puudused

Töötervishoiu ja tööohutuse seaduse kohaselt peavad töökoha territoorium, trepikojad, liikumisteed ning töö- ja olmeruumid olema piisavalt valgustatud. Valgustatust e valgustustihedust mõõdetakse luksides. Sisetöökohtade töökohavalgustuse hindamisel lähtutakse enamasti standardi EVS-EN 12464-1:2011  nõuetest. Eraldi käsitletakse tegutsemispiirkonda (piirkond, milles sooritatakse teatavaid tegutsemistoiminguid), vahetut ümbrust ehk lähiümbruspiirkonda (piirkond, mis nägemisväljas ümbritseb tööpiirkonda) ja taustapiirkonda (vahetu ümbrusega külgnev piirkond).

Töötajatele avaldab ebapiisav valgustatus otsest toimet, põhjustades nägemise halvenemist. Valgustuse tingimused ei tohi töötajale tekitada sundasendeid ega füüsilist ülekoormust. Näiteks alavalgustatud tööobjekti paremaks nägemiseks peab töötaja olema kauem aega ebasoodsates asendites, et oma tööprotsessi teostada.

Põhilistel põllumajandustöödel (saaduste laadimine ja käsitsemine, seadmete ja masinate teenindamine, haigete loomade laudad, poegimislaudad, söödavalmistus, piimaruumid, töövahendite pesemine) peab olema tegutsemispiirkonnas valgustustihedus 200 lx; loomalautades 50 lx; puidutöötluses 300…750 lx; büroodes kirjatöödel 500 lx  jne. 

Põllumajandustöötajad töötavad sageli välistingimustes põldudel, aiandites ja sellisel juhul teostatakse töid loomuliku ehk päevavalgusega. Soovitav on planeerida tööaegasid nii, et kuumal suveperioodil alustatakse töid hommikupäikesevalguses, et ereda päiksevalgusega keskpäeval oleks võimalik teha pikem puhkepaus ning jätkata pealelõunasel ajal mõne tunni jooksul tööprotsessi. Liiga ere valgus koos muude klimaatiliste oludega kurnab organismi ja töövõime langeb, samuti on silmad pingeseisundis. Liiga ereda valguse korral võivad sageneda tööõnnetused nii tähelepanematusest kui ka pimestusefekti tõttu.

Töökeskkonna füüsikaliste ohuteguritega on lisaks võimalik tutvuda Tööinspektsiooni kodulehel.