Füsioloogilised ohutegurid

Vastavalt Töötervishoiu ja tööohutuse seadusele on füsioloogilised ohutegurid füüsilise töö raskus, sama tüüpi liigutuste kordumine ning üleväsimust põhjustavad sundasendid ja -liigutused töös ning muud samalaadsed tegurid, mis võivad aja jooksul viia tervisekahjustuseni.

Füsioloogiliste ohuteguritega puutuvad kokku enamik maamajandus töötajaid – lüpsjad, karjakud, looma-linnufarmides talitajad ja veterinaarid, köögiviljakasvatajad ja –töötlejad, põllumasinatega töötajad ja nende remontijad, raamatupidajad, kokad  jne. Näiteks töötatakse kummargil või kükakil asendis, põlvili asendis, istuvas asendis masinate juhtimisel või arvutiga töötamisel jne.

Sundasendid, sundliigutused ja füüsiline ülekoormus
Kui töötaja teostab tööprotsessi käigus pidevalt sarnaseid liigutusi käte-õlavöötme või selgroo piirkonnas, siis on tegemist sundliigutustega. Näiteks kui töötaja teeb käsitsi labidaga kaevetööd, sorteerib köögivilja, istutab istikuid jne.

Sundasendiks loetakse füsioloogiliselt ebaloomulikke kehaasendeid ja käte asendeid - näiteks kui töötaja peab töötama pidevalt põlvili või kükakil, töötama käed kõrgemal õlavöötmest, toetuma seistes peamiselt ühele jalale jne.

Sundasendis ja sundliigutustega töötamine koormab lihaseid, liigeseid ja luustikku. Niiskus, tuuletõmbus, madal temperatuur ja suur temperatuuride kõikumine (mittesobiv sisekliima tootmisruumides), samuti vibratsioon, süvendavad sundasendist ja sundliigutustest põhjustatud liigeste, lihaste ja luude kahjustusi.

Füsioloogilised ohutegurid võivad põhjustada ülekoormushaigusi, mis võivad väljenduda järgmiste tervisekahjustustena:

  • pidev peavalu, mis on põhjustatud kaelalihaste pingest;
  • kaela-, õla-, seljalihaste valud;
  • käte ja jalgade tuimustunne ja suremistunne, “sipelgate jooksmine” jalataldadel ja sõrmedes;
  • kaela-, rinna-, nimme-ristluupiirkonna radikuliit;
  • selgroolülide ja diskide põletik, mis hiljem võib muutuda krooniliseks;
  • liigeste kahjustused ehk artroosid;
  • kõõlustuppede ja lihastevaheliste limapaunade põletikud.

Füsioloogiliste ohutegurite eripära on see, et nende mõju tervisele on väga individuaalne, st sõltub eelkõige töötajast. Näiteks füüsiliselt tugeva ja nõrga töötaja jaoks on raskuste teisaldamine seotud väga erineva pingutusega ja seetõttu on terviseriski suurus ka erinev. Seega on ennetustegevuse aluseks koostöö töötajaga ja võimalikult individuaalne riskihindamine. Samas on see ka kutsesobivusega tihedalt seotud. Kuna maamajanduses on füsioloogiline ohutegur eriti oluline, siis on otstarbekas lisaks riskianalüüsile mõelda koos töötervishoiuarstiga läbi tervisekontrollide korraldamine, eriti selle perioodid ja seda tihtipeale ka erinevate töötajate jaoks erinevate protseduuride ja ajavahemikega. Siin kehtib põhimõte, et riskihindamine jääb ebatäpseks ja meetmete planeerimise aluseks on eelkõige iga üksiku töötaja tervislik seisund.

Kõige tähtsam on, et töötajad, kes on ohustatud füsioloogilistest ohuteguritest, ei töötaks üle ettenähtud tööajanormi. Samuti tuleb sobivalt organiseerida puhkepausid (on erinevaid soovitusi puhkepauside arvu ja kestuse kohta). Puhkepausi ajal tuleb töötajal (võimaluse piires) teha võimlemisharjutusi. Võimlemise toimel paraneb lihastes ning liigestes verevarustus. Puhkepaus peab olema aktiivne. Ei ole soovitav, et töötaja läheb pausi ajal suitsu tegema või ainult istub puhkeruumis.

Maamajanduses  on väga paljudel ametikohtadel tegemist raskuste käsitsi teisaldamisega – näiteks loomalautades töötamisel, aianduses, mehhaniseerimistöödel jne. Määruse „Raskuste käsitsi teisaldamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded “ abil saab sobivatel juhtudel välja arvutada  raskuste käsitsi teisaldamise toime töötaja tervisele ja riskitaseme. Raskuste teisaldamisel on oluline jälgida, et rasket füüsilist tööd ei teostaks alaealised, samuti sünnitamata fertiilses eas naised. Rasedatel ja rinnaga toitvate naistöötajatel on samuti keelatud raskusi käsitsi teisaldada. Kui ettevõttes töötab rase naine või rinnaga toitev naine, siis peab tööandja eriti tähelepanelikult järgima töötervishoiualast seadusandlust ja tegema antud töötaja puhul lisariskihindamise tema töökohal. Samuti on vaja tagada neile töötajatele privaatsetes tingimustes lamamisvõimalus.

Haigused, mille puhul on füüsiline koormus vastunäidustatud:

  • äge üldnähtudega nakkushaigus (nt. gripp):
  • aktiivses staadiumis müokardipõletik (südamelihasepõletik);
  • südame rütmihäirete esinemine (nt. südame arütmia – südamerütm on täiesti korrapäratu);
  • südamepuudulikkus;
  • südame isheemiatõbi (südamelihases hapniku vähesus – mikro- ja makroinfarkti oht);
  • kõrgvererõhutõbi (III ja IV staadium);
  • hingamispuudulikkus;
  • süvaveenitromboos (trombide tekkimine süvaveenides);
  • ajuvereringehäire;
  • kroonilised lihaste ja / või perifeerse närvisüsteemi haigused;
  • kroonilised luude ja liigeste haigused.

Töötervishoiu ja tööohutuse seadus kohustab tööandjat töötaja füüsilise ja vaimse ülekoormuse vältimiseks kohandama töö töötajale võimalikult sobivaks. Töökoha kujundamisel ja töö korraldamisel peab arvestama töötaja kehalisi, vaimseid, soolisi ja ealisi iseärasusi, tema töövõime muutumist tööpäeva või vahetuse jooksul ning võimalikku pikaajalist üksinda töötamist. Suure füüsilise või vaimse töökoormuse, pikaajalises sundasendis töötamise või monotoonse töö puhul peab tööandja võimaldama tööpäeva või töövahetuse jooksul töötajale tööaja hulka arvatavad vaheajad.

Lisaks eespoolnimetatud raskuste käsitsi teisaldamise määrusele ei ole eraldi määrust, mis reguleeriks füsioloogilisi ohutegureid. On veel kaks metoodikat, mis on seotud raskuste teisaldamise terviseriski hindamisega. Need on tõmbamise ja lükkamise  hindamine ning hoidmise ja kandmise  hindamine.